Suure õppimise- ja arengupsühholoogia entusiastina ja teistkätt kirgliku teatrikunsti ja kõiksugu eneseväljenduse, avaliku esinemise ning ka argisema suhtluskonteksti mõista tahtjana ning loojana, olen viimased aastad pühendanud spetsiifiliselt hääle- ja kõnetreeningule. Hääl kui sild psüühika ja keha vahel on ääretult potentsiaalikas fenomen, mille kaudu on võimalik luua tugev ühendus inimese võimekuse pidevaks edasiliigutamiseks ja realiseerimiseks. Hääle kaudu on võimalik ühtaegu saada tõhus ligipääs meie alateadlikele ja automatismidena töötavale teadvusele ning seekaudu iseenda närvisüsteemi reguleerides jõuda tervikliku enesekäsitluseni, mis võib järjepideva treeningu puhul anda tiivad. Usun, et inimene areneb spiraaliti. Kus teadvustamine, seal saame märgata oma potentsiaali.
Minu jaoks sai seesugune eneseväljenduse kihk alguse juba lapsena 4-5aastasena, kui huikasin mööda koduõue, et otsida head tunnet andva sagedusega "kõlaruume". Täiesti uue tasandi ja tõuke sügavaks keha ja psüühika uurimiseks eneseväljenduse kontekstis sain EMTA Lavakunstikooli teatrikunsti- ja teatripedagoogika magistrantuuris, kui õppisin süvendatud lavakõne. Sealtmaalt algas teekond professionaalse hääle- ja kõnetreeneri või lavakõne õpetajaks kujunemisel.